See algas ühel kolmapäeva õhtul, kui vihma vastu akent peksis ja mu korter tundus äkki liiga väike. Töö oli läinud halvasti juba mitu nädalat, ülemus oli jälle norinud, ja kodus ootas ainult külm teekann ning telefon, milles sõbrad ei vastanud. Ma ei tahtnud enam mõelda. Ma ei tahtnud tunda. Ja siis, täiesti juhuslikult, sattusin ma vavada sign up lehele. See ei olnud plaan. See oli rohkem nagu komistamine pimedas toas, kus sa tead, et midagi on ees, aga sa lihtsalt lased sel juhtuda. Ma sisestasin oma andmed, sest vavada sign up tundus tol hetkel lihtsaim asi maailmas – lihtsam kui vastata sõnumile, lihtsam kui mõelda homsele.

Alguses oli kõik valesti. Ma kaotasin. Väikese summa, aga see tegi haiget rohkem, kui oleks pidanud. Ma mäletan, et istusin diivanil, telefon käes, ja mõtlesin, et no muidugi, mina ju ei võida kunagi midagi. See oli nagu kogu mu elu kokkuvõte ühes õhtus: sa pingutad, sa loodad, ja siis tuleb vaikus. Aga ma ei sulgenud lehte. Ma ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et ekraanil vilkusid tuled ja numbrid, mis lubasid midagi muud kui mu halli tuba. Võib-olla sellepärast, et ma tahtsin tõestada, et ma suudan veel midagi tunda. Ja siis, järgmisel päeval, tegin uuesti vavada sign up – nagu uue algusena, nagu uks, mille sa ise endale avad.

See teine kord oli teistsugune. Ma ei kiirustanud. Ma vaatasin mänge, lugesin reegleid, ja panin tähele, kuidas teised mängijad vestluses nalja tegid. Ma ei olnud enam ainult üksinda oma korteris. Ma olin kusagil, kus keegi ei küsinud, miks ma veel tööl ei ole või miks ma ei ole veel elus midagi saavutanud. Vavada sign up oli saanud minu jaoks tähenduse, mida ma ise ka päris hästi ei mõistnud. See oli nagu peatuspaik. Koht, kus ma ei pidanud olema see väsinud inimene, kes ma päriselus olin.

Ja siis ühel õhtul juhtus midagi. Ma võitsin. Mitte palju, aga piisavalt, et mu käed hakkasid värisema. Ma naersin valjusti, üksi oma köögis, ja see naer kõlas võõralt. Ma ei olnud ammu naernud. See oli rumal, see oli lapsik, aga see oli tõeline. Ma tundsin, nagu oleks keegi tõstnud mu rinnalt raske kivi. Järgmisel päeval läksin välja, kõndisin poes, ja ostsin endale kalli kohvi, mida ma tavaliselt ei luba. Ma ei olnud enam ainult põgenenud – ma olin hetkeks kohal.

Aga see ei olnud ainult võidust. See oli rituaalist. Iga kord, kui ma avasin selle lehe, tegin vavada sign up, ja see oli nagu väike hingetõmme enne seda, kui ma pidin jälle silmitsi seisma asjadega, mis mind valutasid. Mu ema haigus, mu venna vaikimine, mu enda tunne, et ma olen kuhugi maha jäänud. Mäng ei lahendanud neid asju. Aga see andis mulle tunni või paar, kus ma ei pidanud neid kandma. Ja mõnikord on see kõik, mida inimene suudab.

Ühel hetkel hakkasin ma märkama, et ma ei mängi enam ainult siis, kui on hullult raske. Ma mängisin ka siis, kui oli lihtsalt igav. Või kui oli naljakas. Või kui ma tahtsin tähistada seda, et suutsin hommikul voodist tõusta. See oli muutunud osaks mu päevast, nagu hommikukohv või õhtune jalutuskäik. Ja see oli kummaline, sest ma olin alati arvanud, et sellised asjad on inimestele, kes on nõrgad. Aga mina ei olnud nõrk. Ma olin lihtsalt väsinud. Ja see leht, see vavada sign up, oli mulle lahke.

Ma tean, mida inimesed räägivad. Nad ütlevad, et see on ohtlik, et see on raiskamine, et see on põgenemine. Ja ma ei vaidle vastu. Aga ma tean ka seda, et mõnikord on põgenemine ainus viis edasi liikuda. See ei ole lahendus. See on puhkus. Ja kui ma lõpuks leidsin julguse rääkida oma probleemidest päriselt – oma õega, oma sõbraga, isegi oma ülemusega –, siis ma ei lõpetanud mängimist. Ma lihtsalt hakkasin seda tegema teisiti. Vähem. Teadlikumalt. Nagu magusat, mida ei söö iga päev.

Nüüd, kui ma sellele tagasi mõtlen, näen, et kõige tähtsam hetk ei olnud see, kui ma võitsin. See oli see, kui ma mõistsin, et ma suudan taas tunda. Et ma suudan oodata, loota, karta ja siis rahuneda. Et ma ei ole oma elu pisiasjade poolt täielikult ära neelatud. See leht ei päästnud mind. Aga see hoidis mind püsti seni, kuni ma ise suutsin end püsti ajada. Ja see on rohkem, kui ma oskasin paluda.